Abielu purunemine on kurb sündmus, kuid paraku tuleb mõnikord abikaasadel see raske otsus langetada. Kui abikaasad ei näe võimalust ühiselt edasi minna ja otsustavad abielu lahutada, tuleks õiglaselt ära jagada abielu ajal soetatud vara. Kuidas seda täpsemalt teha ja millised on abielu lahutamisel abikaasade õigused ja kohustused, selgitan alljärgneva elulise näite varal.

„Jüri ja Mari on koos elanud 10 aastat, abielus olnud viimased 6 aastat. Varasuhteks valisid abikaasad abiellumisel varaühisuse. Enne abielu oli Jüri oma vanaemalt päranduseks saanud väikese maamaja, mida Jüri ja Mari kasutasid aeg-ajalt suvekoduna. Kui enne abiellumist elati üürikorteris, siis peale abielu sõlmimist osteti pangalaenuga ühine kodu. Käesoleval hetkel on abielu ajal ostetud maja turuväärtus ca 250 000 eurot ja pangalaenu jääk 125 000 eurot. Jüri ja Mari abielulised suhted on tänaseks päevaks kahjuks lõppenud ja nad on otsustanud oma abielu lahutada. Kuidas oleks õiglane jagada ühisvara?“

Abielu lahutamine perekonnaseisuametis

Kui abielulised suhted on lõppenud ja pooled on otsustanud lahutada oma abielu, tuleks selleks pöörduda ühise avaldusega perekonnaseisuasutuse või notari poole. Sarnaselt abielu sõlmimisega, tuleb abikaasadel ühiselt perekonnaseisuametisse või notari juurde minna kahel korral – esimesel korral abielu lahutamise avaldust esitama ja seejärel, ühe kuni kolme kuu jooksul alates abielu lahutamise avalduse esitamisest, abielu lahutamise päeval. Perekonnaseisuametis tuleb abielu lahutamisel tasuda riigilõiv summas 50 eurot, notari juures 64 eurot, millele lisandub ka käibemaks.

Abielu lahutamine kohtus

Kui abikaasad ei jõua abielu lahutamise osas kokkuleppele, tuleb lahutada soovival abikaasal selleks kohtusse pöörduda. Kohtusse tuleb abielu lahutamiseks pöörduda ka siis, kui ühe abikaasa elukoht ei ole Eestis. Kohtus abielu lahutamiseks tuleb kohtule esitada hagiavaldus ja tasuda riigilõivu 100 eurot. Kui vähemalt üks abikaasadest soovib abielu lahutada, lahutab kohus olenemata teise abikaasa seisukohast abielu. Võimalik on seejuures taotleda kohtult pooleks aastaks kohtumenetluse peatamist, andmaks abikaasadele võimaluse abielusuhete taastamiseks, kuid sellega peavad nõustuma mõlemad abikaasad.

Ühisvara jagamine

Oma eelmises artiklis kirjeldasin erinevaid varasuhteid, mille seast oli partneritel abielludes võimalik valida enda jaoks sobivaim – nendeks oli varaühisus, vara juurdekasvu varasuhe ja varalahusus. Arvestades asjaolu, et varalahusust, kus pooled on varanduslikult teineteisest sõltumatud ja vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhet valitakse väga üksikutel juhtudel, kirjeldan abieluvara jagamist varaühisuse varasuhte korral.

Abikaasade ühisvaraks loetakse esemed ja varalised õigused, mis omandatakse abielu kestel – selliseks on näiteks ühiselt soetatud kodu, mööbel ja ka näiteks abielu ajal registreeritud ettevõte. Abikaasade ühisvara hulka ei kuulu esemed, mis on abikaasa isiklikud tarbeesemed, on omandatud enne abiellumist ja pärimise või kinke teel ning samuti esemed, mis abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva esemega tehtud tehingu alusel (näiteks ostab päranduseks saadud auto müügitulu eest endale uue mootorratta). Lisaks eeltoodule on abikaasa lahusvaraks kohustusliku pensionifondi osakud.

Jüri ja Mari näitel on poolte ühisvaraks abielu ajal soetatud maja, milline tuleks abielu lahutamisel õiglaselt ära jagada. Suvemaja, mille Jüri sai päranduseks oma vanaemalt, on Jüri lahusvara ja see abielu lõppemisel jagamisele ei kuulu. Kui aga suvemajale oleks tehtud abielu ajal parendusi, mis on suvemaja väärtust tõstnud, oleks Maril õigus nõuda Jürilt selle eest hüvitist. Kui Jüri oleks abielu ajal päranduseks saadud suvemaja ära müünud ja kasutanud suvemaja müügist saadud tulu ühise kodu ostmiseks, tuleks seda ühisvara jagamisel arvesse võtta ja Maril hüvitada ühisvara arvelt Jürile tema panus kasutatud lahusvara eest.

Ühisvara varasuhte korral kehtib põhimõte, et abikaasade rahalisi panuseid loetakse abielu ajal võrdseteks ja ühisvara jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades. See tähendab seda, et isegi kui Jüri maksis pangalaenu üksinda, loetakse poolte osad ühisvaras võrdseks.

Lisaks abielu ajal soetatud esemetele loetakse ühiseks ka kohustused, mis on võetud abielu ajal. Kui abikaasad on soetanud abielu ajal laenuga kodu, nagu Jüri ja Mari, ongi tegemist ühise laenukohustusega. See ei tähenda seda, et abikaasad peaksid abielu ajal võrdsetes osades laenu maksma – nagu ka eelnevalt kirjutasin, loetakse abikaasade rahalisi panuseid abielu ajal võrdseteks – küll aga arvestatakse ühisvara jagamisel mõlemale abikaasale võrdne osa laenukohustusest. Erandiks on siinkohal abielu ajal võetud kohustused, mis ei ole võetud perekonna huvides – kui näiteks üks abikaasadest tasub liisingut mootorratta eest, mida ta kasutab ainuisikuliselt, ei ole tõenäoliselt võimalik pidada seda perekonna huvides võetud rahaliseks kohustuseks ja selle eest vastutab kohustuse võtnud abikaasa üksinda.

Ühisvara jagamise viisid

Ühisvara jagatakse sarnaselt kaasomandiga kolmel erineval viisil – (1) jagades asi reaalosadeks, (2) jättes asi ühele abikaasale, pannes talle kohustuse maksta teisele abikaasale omandi kaotuse eest hüvitist või (3) müüa asi avalikul enampakkumisel ning jagada saadav tulu abikaasade vahel võrdsetes osades. Asja reaalosadeks jagamine reeglina võimalik ei ole (korterit ju pooleks ei sae!), küll aga kasutatakse ühisvara jagamisel kahte teist varianti. Milline on kõige sobilikum ühisvara jagamise viis, oleneb paljudest asjaoludest – kui näiteks kummalgi abikaasal ei ole majanduslikku võimekust, et võtta üksinda üle ühisel kodul lasuv laenukohustus ja maksta teisele abikaasale poole ühisvara väärtuses hüvitist, ei ole paraku muud lahendust, kui ühisvara maha müüa, tasuda laenukohustus ja jagada ülejäänud müügitulu võrdsetes osades. Kui aga üks abikaasa soovib säilitada ühisvara enda koduna ja omab võimekust võtta üle pangalaen ja tasuda teisele abikaasale hüvitist, peakski ühisvara selliselt jagama. Seega sõltub Jüri ja Mari poolt valitud ühisvara jagamise viis paljudest asjaoludest – kas emb-kumb pool üldse tahab kodu endale jätta, omades seejuures vajalikku rahalist võimekust teise abikaasa osa väljaostmiseks? Kui mitte, tuleb ühine kodu müüa, tasuda pangale laenujääk ja jagada seejärel ülejäänud müügitulu pooleks.

Oletame, et Mari soovib ühisvara jagada selliselt, et tema saab kodu ainuomanikuks – sellisel juhul tuleb tal üksinda üle võtta laenukohustus (125 000 eurot) ja lisaks tasuda Jürile omandi kaotamise eest hüvitist 62 500 eurot ((maja turuväärtus – laenukohustus) : 2).

Kuidas abielu ajal soetatud vara ja kohustuste jagamine täpselt käib?

Kui abikaasad jõuavad ühisvara jagamise osas kokkuleppele, on võimalik vastav leping sõlmida notari juures. Nagu olen ka varasemalt märkinud, on kokkulepe alati parim variant ja annab seejuures võimaluse kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui lahutatud abikaasad seda õiglaseks peavad. Näiteks peab rohkem teeniv abikaasa õiglaseks jätta vähem teenivale abikaasale suurem osa ühisvarast ja võtta samas enda kanda suurem osa kohustustest, kui ta iseenesest seaduse järgi peaks. Lisaks sellele on kohtuvälise kokkuleppe eeliseks kindlasti asjaolu, et abikaasad võivad ise korraldada ühisvara müügi ja saada sellega ühisvara jagamisest maksimaalse tulu – kohtuotsusega saab kohus määrata vaid ühisvara müügi avalikul enampakkumisel, mis võib aga kahandada ühisvara müügist saadavat tulu (müügihind võib jääda oodatust madalamaks ja lisaks tuleb tasuda kohtutäiturile tasu enampakkumise korraldamise eest).

Kui pooled ühisvara jagamise osas kokkuleppele ei jõua, on võimalik pöörduda selleks ka kohtu poole. Selleks tuleb kohtule esitada korrektselt vormistatud hagiavaldus ja tasuda hagiavalduselt riigilõivu 350 eurot. Kui teine abikaasa ühisvara jagamise viisiga ei nõustu, on tal võimalik esitada ühisvara jagamiseks vastuhagi. Kuivõrd ühisvara jagamine võib olla õiguslikult üsnagi keerukas protsess, võib olla vajalik kasutada kohtumenetluses professionaalset abi.